ELIKTU kinnitab TFAP2B geeni rolli ülekaalulisuses, kuid osutab eripäradele energiaainevahetuses

ELIKTU kinnitab TFAP2B geeni rolli ülekaalulisuses, kuid osutab eripäradele energiaainevahetuses

Ülekaaluliste ja rasvunud inimeste osakaal on viimastel aastakümnetel tõusnud kogu maailmas ja neid on kokku sadades miljonites [1]. Ülekaal tuleb suuremast energia tarbimisest kui kulutatakse, on suuresti pärilik, kuid asjassepuutuvaid geene on väga palju ja nende mõju eri laadi keskkonnateguritest, sealhulgas eriti eluviisist sõltuv [2]. Mitmed hüpoteesivabad ülegenoomsed assotsiatsiooniuuringud (GWAS) on ülekaalulisusega seostanud transkriptsioonifaktor AP-2ß-d koodivat geeni TFAP2B [3,4].

GWAS vajab geeni usaldusväärseks seostamiseks fenotüübiga, näiteks liiga suure kehamassiindeksiga, väga suurt arvu uuritavaid ja geeniefektide suurus kogurahvastikus on olnud väike, mistõttu neid pole lihtne füsioloogiliselt tõlgendada. Leidsime, et ELIKTU valimis avaldub TFAP2B ühe variandi (teise introni VNTR) seos ülekaalulisusega ja insuliiniresistentsusega väga selgelt. Meie uuringu tulemused on ilmunud ajakirjas International Journal of Obesity [5].

Meestel, kes on pärinud oma mõlemalt vanemalt sama geenivariandi, 5 kordusega alleeli, oli oluliselt suurem kehakaal, kehamassiindeks, keha rasvasisaldus ja insuliiniresistentsus juba 15-aastaselt, ja see erinevus jääb täsikasvanueas püsima. Naistel avaldub genotüübi samalaadne mõju ülekaalulisusele hiljem, alles noores täiskasvanueas.

Kuidas aga tekib seos TFAP2B genotüübi ja ülekaalulisuse vahel, sellest ei ole olnud seni midagi teada. Kontrollisime võimalust, et 5/5-homosügoodid söövad rohkem. Selgus aga, et et mitte. 25-eluaastaks oli 5/5-genotüübiga meestel päevane energiatarbimine hoopis väiksem ning toit sisaldas vähem rasvu ja süsivesikuid.

Kokkuvõttes, TFAP2B genotüüp on ülekaalulisuse kujunemisel oluline ja mõju kujuneb energiaainevahetuse eripärade kaudu. Kas haigusriskide vähendamiseks tuleks genotüübi mõjusse sekkuda varasema toitumisharjumuste kujundamisega või piisab hoolikamast dieedivalikust, vajab edasisi uuringuid, nagu ka transkriptsioonifaktor AP-2ß mõju füsioloogiline mehhanism.

ALLIKALOEND
1. GBD 2015 Obesity Collaborators, Afshin A, Forouzanfar MH, et al. Health Effects of Overweight and Obesity in 195 Countries over 25 Years. N Engl J Med 2017; 377: 13–27.
2. Lee BY, Bartsch SM, Mui Y, et al. A systems approach to obesity. Nutr Rev 2017; 75: 94–106.
3. Locke AE, Kahali B, Berndt SI, et al. Genetic studies of body mass index yield new insights for obesity biology. Nature 2015; 518: 197–206.
4. Felix JF, Bradfield JP, Monnereau C, et al. Genome-wide association analysis identifies three new susceptibility loci for childhood body mass index. Hum Mol Genet 2016; 25: 389–403.
5. Joost U, Villa I, Comasco E, et al. Association between Transcription Factor AP-2B genotype, obesity, insulin resistance and dietary intake in a longitudinal birth cohort study. Int J Obes 2019 [Epub ahead of print].